Lahkus Ripples kaubanduskeskuses
Eelmisel kuul noorteretriidil kogunesime kamp lähedalasuva kaubanduskeskuse ette, et teha suvalisi heategusid – pakkuda võõrastele nimbu paanit ja käsitsi joonistatud kaarte.
Turvamees lähenes meile ja küsis: "Kas olete loa saanud?"
Ja sellest sai meile võimas metafoor, mille üle järele mõelda! Et meie maailma juhib ehk nii valdavalt vastutasu loogika, et lahke olemiseks tuleb küsida luba. Ja see pani meid isegi mõtlema – kas me anname endale piisavalt luba, et astuda raamidest välja ja kogeda helduse muutvat jõudu oma elus?
Kui sind huvitab, mis juhtus, siis loe edasi...
Pakkusime sellele valvurile nimbu pani't ja üks vabatahtlik joonistas spontaanselt teise valvuri emale omatehtud kaardi. Läksime isegi juhatajalt loa küsima, kes oli tänulik ja võttis loa meelsasti vastu.
Siis olime veidi mures, kuidas inimestele läheneda. Võib-olla lähevad nad kaubanduskeskusesse kohe algavat filmi vaatama või kui nad on siin maitsvat toitu söömas, kas poleks siis täiesti ebamugav neile tavalist nimbu pani't pakkuda? Õnneks haarasime teel kaasa ka südamenõelu, et inimesi märgistada.
Samuti, kuna me kaarte ise meisterdasime, polnud mõnel meist mingeid kunstioskusi (samas kui mõned teadsid, mida nad teevad!). Aga nende katsete koos tegemise ilu seisneb selles, et see annab teile kollektiivse julguse sammu astuda. :) Minu kahtluse hetkel astub keegi teine esile. Oma nõrkuse hetkel hüppab vahele kolmas. Ja nii edasi!
Peagi nägime umbes 30ndate lõpus meest kahe lapsega jalutamas. Vishakha lähenes neile, andis neile südamekujulisi nõelu ja kaardi lastele ning nimbu paani nende isale. Lisaks sellele oli umbes 7-aastane tüdruk nii haaratud, et veetis järgmised 20 minutit meiega, joonistades kellelegi teisele kaardi. Nende isa oli sügavalt liigutatud ja me kutsusime ta meie retriidikeskust külastama.
On inimesi, kelle poole pöördumises tunned end kindlalt. Ja siis on inimesi, kelle kohta sul tekivad eelarvamused – kas siis riietuse, kõndimisstiili või rääkimisstiili põhjal. Oli paar daami, kellega me vältisime suhtlemist. Tundsime, et neile selgitamine võib olla raske ülesanne. Ja ennäe imet, mõne minuti pärast kutsusid nad meid uudishimust ise välja. Ja nad olid nii liigutatud, et küsisid pliiatsit ja paberit ning kirjutasid meile julgustamiseks kaardi.
Üks jäätisemüüja oli kogu seda sündmust pealt nähes nii liigutatud, et hakkas meile hüüdma, et me meile jäätist kingiksime. Kuigi jäätised nägid isuäratavad välja, läksime paar meist ja üritasime teda lahkuse eest tänada ning pakkumisest keelduda. Kuna ta ei nõustunud, proovis Jay klassikalist India stiili keelduda: " accha, agli baar pakka." (Järgmine kord võtame selle kindlasti vastu.) Aga onu andis meile õppetunni veenvas lahkuses. Ta pani meie bluffi kinni ja ta on nagu koi tum log, järgmine kord nahi aane waale ho. Chalo abhi lo.
Nüüd me siis sulasime ära. :) Ma mõtlen, kuidas saab sellisele armastavale annetusele ei öelda? Armastusest hoolimata palusime tal mitte igaühele eraldi pakki lahti rebida, vaid anda meile õnnistuseks ainult üks tass jäätist. Ja siis me kõik jagame seda tassi. :)
On üsna loomulik, et kui me selle harjutusega alustasime, olime kõik pisut kartlikud, natuke hirmunud. Mõned tundusid isegi pisut küünilised. Ma mõtlen, et keegi meist pole midagi sellist kaubanduskeskuse ees proovinud. Aga pärast seda tuli üks küünilistest täiesti teistsuguse energiaga ja ütles, et ta pole kunagi varem midagi sellist näinud – näha võõrast inimest armastuse väest liigutatuna ja see on midagi, mida ta ei unusta kunagi kogu ülejäänud elu.
Ja tonnide viisi muid laineid! Videokollaaži retriidist näeb siit .