Kindness Ripples At The Mall

Eelmisel kuul toimunud noorte retriidil ilmus hulk meid lähedalasuva kaubanduskeskuse juurde, et teha juhuslikke heategusid – pakkuda võõrastele nimbu paani ja käsitsi joonistatud kaarte.

Meie juurde tuli turvamees ja küsis: "Kas olete loa saanud?"

Ja sellest sai meie jaoks võimas metafoor, mida peegeldada! Et meie maailma juhib ehk nii valdavalt quid-pro-quo loogika, et lahke olemiseks peab küsima luba. Ja see pani meid isegi mõtlema – kas anname endale piisavalt luba, et astuda kastist välja ja kogeda suuremeelsuse muutvat jõudu oma elus?

Kui kahtlete, mis juhtus, lugege edasi...

Pakkusime sellele valvurile nimbu pani ja üks vabatahtlik joonistas spontaanselt teise valvuri emale käsitsi valmistatud kaardi. Läksime isegi ja võtsime loa juhatajalt, kes oli tänulik ja võeti vastu.

Siis olime natuke mures, kuidas inimestele läheneda. Nad võivad siseneda kaubanduskeskusesse, et vaadata kohe-kohe algavat filmi, või kui nad on siin maitsvat toitu nautimas, siis kas poleks täiesti ebamugav neile tavalist nimbu pani pakkuda? Õnneks haarasime südamenõelad ka teel inimeste märgistamiseks.

Samuti, kuna me tegime kaarte käsitsi, oli mõnel meist 0 kunstioskust (mõned teised teadsid, mida nad teevad!). Kuid mõnede nende katsete koos tegemise ilu on see, et see annab teile kollektiivse lävejulguse sammu astuda. :) Minu kahtluse hetkel astub kohale keegi teine. Tema nõrkuse hetkel hüppab sisse kolmas. Ja nii edasi!

Varsti nägime 30ndate lõpus meest, kes kõndis 2 lapsega. Vishakha lähenes neile, andis neile südamenõelad ja lastele kaardi ning isale nimbu paani. Vähe sellest, umbes 7-aastane tüdruk sai nii haaratud, et veetis järgmised 20 minutit meiega kellelegi teisele kaarti joonistades. Nende isa oli sügavalt liigutatud ja me kutsusime ta külastama meie retriidikeskust.

On inimesi, kellele tunnete end kergesti kindlalt, et saate neile läheneda. Ja siis on inimesi, kelle kohta teie mõistus loob eelarvamusi – kas nende riietumisstiili, kõndimisstiili või rääkimisstiili põhjal. Seal oli paar daami, kelle poole hoidusime. Tundsime, et neile selgitamine võib olla ülesmäge. Ja ennäe imet, mõne minuti pärast helistavad nad meile ise uudishimust. Ja nad olid nii liigutatud, et küsisid pliiatsit ja paberit ning kirjutasid meile julgustuseks kaardi.

Jäätisemüüja oli seda kõike nähes nii liigutatud, et hakkas meid välja kutsuma, et meile jäätist kinkida. Kuigi jäätised tundusid maitsvad, läksime meist paari ja püüdsime teda lahkuse eest tänada ja pakkumisest keelduda. Kuna ta ei nõustunud, proovis Jay keelduda klassikalisest India stiilist: " accha, agli baar pakka." (Järgmine kord võtame kindlasti.) Aga onu andis meile veenva lahkuse õppetunni. Ta kutsus meie bluffi ja ta on nagu koi tum log järgmine kord nahi aane waale ho. Chalo abhi lo.

See on siis, kui me sulasime. :) Tähendab, kuidas saab sellisest armastuse pakkumisest ära öelda? Et armastust meeles pidada, palusime tal mitte rebida lahti ühte pakki meie igaühe jaoks, vaid anda meile oma õnnistuseks vaid üks tass jäätist. Ja siis me kõik jagame sellest tassist. :)

On üsna loomulik, et kui me seda harjutust alustasime, olime kõik natuke kartlikud, natuke kartlikud. Mõni tundus isegi veidi küüniline. Ma mõtlen, et keegi meist pole sellist asja väljaspool kaubanduskeskust proovinud. Kuid pärast seda tuli üks küüniline täiesti teistsuguse energiaga ja ütles, et ta pole kunagi varem midagi sellist näinud - näha võõrast inimest liigutamas armastuse jõud ja see on midagi, mida ta kunagi ei unusta. kogu ülejäänud elu.

Ja palju muud lainetust! Videokollaaži retriidist näed siit .