Ruumi kõigele

Asjade lagunemine on omamoodi proovilepanek ja ka omamoodi tervenemine. Me arvame, et eesmärk on proovilepanek läbida või probleem ületada, aga tegelikult asjad tegelikult ei lahene. Nad tulevad kokku ja lagunevad laiali. Siis tulevad nad jälle kokku ja lagunevad jälle laiali. See lihtsalt on nii. Tervenemine tuleb sellest, kui laseme kõigel sellel juhtuda ruumi: ruumi leinale, kergendusele, viletsusele, rõõmule.

Kui arvame, et miski toob meile rõõmu, siis me ei tea, mis tegelikult juhtub. Kui arvame, et miski toob meile kannatusi, siis me ei tea. Kõige tähtsam on jätta ruumi teadmatusele. Me püüame teha seda, mis meie arvates aitab. Aga me ei tea. Me ei tea kunagi, kas kukume läbi või jääme sirgu. Kui on pettumus, siis me ei tea, kas see on loo lõpp. See võib olla alles suure seikluse algus...

Kui asjad lagunevad ja me oleme teadmata mille äärel, on igaühe jaoks meie proovikiviks jääda sellele äärele ja mitte konkretiseeruda. Vaimne teekond ei seisne taevas ja lõpuks kuhugi tõeliselt paisuvasse kohta jõudmises. Tegelikult on just selline asjadele vaatamise viis see, mis meid õnnetuks teeb. Mõtlemine, et saame leida kestvat naudingut ja vältida valu, on budismis samsaara, lootusetu tsükkel, mis keerleb lõputult ringi ja põhjustab meile suuri kannatusi. Buddha esimene üllas tõde osutab, et kannatused on inimestele vältimatud seni, kuni me usume, et asjad kestavad – et need ei lagune, et neile saab loota meie turvatunde rahuldamisel. Sellest vaatenurgast lähtudes teame, mis tegelikult toimub, ainult siis, kui vaip on eest äratatud ja me ei leia kohta, kuhu maanduda. Me kasutame neid olukordi kas enda äratamiseks või magama panemiseks. Just praegu – alusetuse hetkel – on seeme hoolitseda nende eest, kes vajavad meie hoolt, et avastada meie headust...

Elu on hea õpetaja ja hea sõber. Kõik on alati muutumises, kui me vaid suudaksime seda mõista. Miski ei lõpe kunagi nii, nagu meile meeldib unistada. Keskpunktist väljas, vahepealne seisund on ideaalne olukord, kus me ei jää lõksu ja saame oma südamed ja meeled piiritult avada. See on väga õrn, mitteagressiivne ja avatud asjade seis.

Selle värisemisega – murtud südame, koriseva kõhu ja lootusetuse tundega – püsimine on tõelise ärkamise tee. Selle ebakindlusega püsimine, kaose keskel lõõgastumise oskuse omandamine, paanikasse sattumise vältimine – see on vaimne tee. Enda tabamise, õrna ja kaastundliku tabamise oskuse omandamine on sõdalase tee...“