Jõud kujutlusvõimele

Baltimore nõudis 1970. ja 80. aastatel nagu Freddie Gray Baltimore, et mustanahalised noored mehed oleksid julged. Iga päev. Ja ma õppisin seda julgust võideldes Kesk-Atlandi sadamalinna tänavatel, kus ma sündisin ja kasvasin.

Just nutva pajupuu all, mis mu kortermaja ees nukralt seisis, oli mul esimene tänavakaklus. Ma ei olnud üksi. Minu kõrval olid lahingutes proovile pandud sõdalased, kes aitasid mind nende pahade tõrjumisel, kes olid meie naabruskonda tunginud.

Täna olen ma pettunud, kui inimesi iseloomustatakse kui "pahasid poisse" või "kurja". Inimesed on keerulised ja meil kõigil on oma lugu. Meil kõigil on põhjus teha seda, mida teeme.

Aga need olid seaduslikud pahad poisid.

Kurjategijad, kes tulid minu juurde ühe missiooniga. Meie planeedi täielik hävitamine.

Ma hüppasin oma uksest välja ja hüppasin puu taha, mis oli meie operatsioonide baasiks. Sissetungijad ei teadnud, et mul on lennuvõime. See – koos minu nähtamatuse, kineetilise energia plahvatuste ja mõtete lugemise võimega – tegi minust tohutu vaenlase igale vastase kavatsusele meile kahju teha.

Saatsin oma poisi T'Challa kõigepealt sisse kolima ja vaenlasele luuret tegema. Storm lõi meile pilvkatte. Küborg häkkis nende arvutisüsteemidesse, et neid aeglustada. [i] Lõpuks kolisin sisse ja päästsin oma ema kurja tulnuka Klansmani käest, kes üritab taas mustanahalisi orjastada. Ja just siis, kui ma seisin silmitsi nende võimsa suure võluriga, kuulsin oma hoone välisuksest:

"Kaka! Õhtusöök!”

Mu ema hääl kutsub mind tagasi meie õhtusöögilaua juurde ja tagasi reaalsusesse.

Just rassistlike superkurikaela tulnukatega võideldes õppisin esmakordselt julgust. Või kui täpsem olla, siis just oma kujutlusvõimes õppisin julgust kõigepealt. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem tunnen irooniat oma mõtetes loodud maailmadesse taganemises. Need väljamõeldud julged rännakud olid ellujäämistaktika – vaimne põgenemine tõeliste lahingute eest, mu kaheksa-aastane mina oli liiga hirmul, et kihluda.

Mu ema oli suremas. Mu isa oli just oma eriala rassismi tõttu töö kaotanud. Ja seda kõike oli minu jaoks liiga palju. Alates kaheksandast eluaastast kuni ema surmani, kui olin üheteistkümneaastane, ja isegi kuni teismeeani, mil ka mu isa möödus, kasutasin seda ühte tõelist superjõudu, mis mul oli – oma kujutlusvõimet. Kui mu elu reaalsus muutus väljakannatamatuks, hüppasin kergesti maailma, kus oli turvalisem – kus oli võimalik pääseda kaotuse ja rassismi valust ja leinast. Või oli mul kujutluses julgust ja tööriistu tervenemise nimel töötada ja vastu võidelda. Ma igatsen neid seiklusi. Mul on veel vanu märkmikke, kuhu kirjutasin üles oma unistatud tegelased, kirjeldasin nende võimeid, isegi visandasin. Ma päästsin maailma sadu kordi.

Täiskasvanuna ja isana meeldib mulle hommikusöögilauas kirjutada, sest see võimaldab mul vaadata meie tagahoovi ja näha oma tütreid õues mängimas. Mõnikord harjutavad nad jalgpalli. Mõnikord nad lihtsalt laulavad ja tantsivad. Kuid aeg-ajalt näen neid ringi jooksmas ja teistega rääkimas, mida ainult nende silmad näevad. Nende seiklused kõlavad rohkem nagu Nancy Drew müsteeriumid või Harry Potteri lood, sest tegelikult loevad nad peale koomiksite ka asju (erinevalt nende isast nooruses). Ja ma naeratan, sest kujutlusvõime elab!

See on sõnum, mida püüan noortele aktivistidele edasi anda. Oluline on rõhumise ja hirmuäratava vihkamise vastu sõnavõtt. Kriitiline keeldumine ebaõigluse ees on hädavajalik. Kuid meil peab olema võime ette kujutada midagi teistsugust ja kujutleda end töötamas selle millegi teistsuguse ehitamise nimel. Me lähtume oma religioossete traditsioonide prohvetlikust aspektist – ja see on õigustatult –, kuid me peame lähtuma ka oma usundite loomise narratiividest.

Mind on pikka aega köitnud meie rahva üheksateistkümnendate aastate aktiivsus. Selliseid nimesid nagu Martin King, Ella Baker, Stokely Carmichael, Bayard Rustin, Cesar Chavez ja Dolores Huerta õpetati mulle lapsepõlves ning nad on sellest ajast saati minuga kaasas käinud minu tunnistajate pilves. Nende ja teiste aktivistide kaudu sain teada fraasist "Võim rahvale". Lapsena oleksin võinud seda muuta, et öelda: "Super võim inimestele!" kui ma lendasin ümber kurbade puude, püüdes maailma tõsta.

Kuid kui USA-s räägiti "võimust rahvale", siis samal ajal Prantsusmaal oli aktivistide ja kunstnike populaarne fraas " L'imagination au pouvoir !" "Jõud kujutlusvõimele!"

See on tõsi. Meie kujutlustes on nii palju jõudu. Seal õppisin olema julge. Ja just seal usun, et saame teha plaane, kuidas vaesuse ja kodutute ümber vapralt midagi uut ehitada.

Järgneb keeruline tants meie ühise elu keerulisest aspektist. Võib-olla on selles raamatus kolm "tantsupaari", kes püüavad hoida rütmi ja mitte astuda üksteisele varvastele, püüdes teha midagi ilusat.

Esimene tants toimub reaalsuse ja kujutluse vahel. Nagu minu lapsepõlvemängud, mis peeti mu peas, südames ja ümbritsevas maailmas, tantsib see raamat valusalt tõeliste kogemuste vahel, mille tunnistajaks sain töötades ja tänaval kõndides – ja kujuteldavate tegude vahel, mis on võib-olla minu töötlusviis. mida ma olen näinud. Seda osa raamatust jutustatakse salmis, kuna olen pikka aega püüdnud elu luule kaudu töödelda. Võib-olla on see siiski rohkem kui töötlemine – võib-olla on see palve ja lootus.

Ma jätan teie otsustada, mis on tõeline ja mis on väljamõeldud.

Teiseks on lugu tants kahe raamatus esineva kirjandusžanri – luule ja proosa vahel. Luule on värsisromaan ja see jutustab mosaiikliku vabanemisloo. Proosa on teoloogiline peegeldus sellele teekonnale ja teekonnale, millel me kõik leiame. Koos moodustavad nad teopoeedi. Ma nii väga soovin, et saaksin endale au selle hämmastava sõna eest, mida nagu kogu parimat kunsti saab tõlgendada ja määratleda mitmel viisil. Ma näen seda kui kunsti ja teoloogia inspireerivat ristumiskohta. Püüdlus teha teoloogilist tööd pigem poeetilise paradigma järgi, mitte ainult teaduslikul, juriidilisel või liigselt selgitaval viisil.

Lõpuks võite lugeda eriarvamuse päritolu teoloogiat kas praktilise või vaimse pilguga (kuigi eelistatavalt mõlemaga). Võib-olla sisenete nendele lehtedele ja lasete end kodutuse tragöödiast valutada ja liigutada. Võib-olla paneb see teid lisama oma käed raskele (samas teostatavale) tõstmisele, mis on vajalik kroonilise kodutuse lõpetamiseks meie ühiskonnas. Või käsitlete teksti vaimsest vaatenurgast. Kirjutades leidsin, et peategelase teekond väljapoole ja alla muutus tahtmatult vaimseks allegooriaks. Siin on kangelase teekond allapoole, kus on elu, vabadus ja Jumal.

Võib-olla tantsivad need lugemisviisid teie jaoks nägemist sisse ja välja.

Olenemata sellest, kuidas te selle väikese raamatu kätte saate, palun teadke, et ma tänan seda lugemise eest.

Eessõna viimane lugu: jagasin selle projekti varajast versiooni härrasmehega, kes on olnud palju edu aidanud teistel autoritel nende loomingut reklaamida. Ta oli helde oma aja ja tagasisidega. Kui me rääkisime, tegi ta pausi ja ma sain aru, et ta kaalub, kas ta peaks oma viimast soovitust jagama või mitte. Lõpuks teeb ta ja ütleb, et "Raamat võib olla edukam ja saada laiemat vaatajaskonda, kui võtaksite välja protestiosad ja kõik mustad asjad."

Kohe vilkusin tagasi vestlusele oma kalli õe, särava Ruth Naomi Floydiga, kus ta rääkis kiusatustest ja kriitilise kunstniku raskest teekonnast. Ta jagas pilti, mida ma pole kunagi unustanud, öeldes: "See võib olla ilus ja sellel võivad olla Tiffany teemandid, kuid see on ikkagi käeraud, kui sa ei saa olla see, kes sa oled."

Kiusatus tõusta ülespoole suurema võimu, raha ja mõju poole on alatine eemaletõmbumine sellest, kes me oleme ja mida me kunstnikena – tõepoolest inimestena – toota tahame.

Suur osa järgnevast on segane. Palju sellest oli ebamugav kirjutada ja unistada (ja mõnda oli ebamugav pealt näha). Ometi on nii suur osa loo sisust seotud vabadusega. Tahtsin selle tasuta kirjutada, et teised saaksid vabad olla. Seega annan selle vabalt ära.

[i] T'Challa/Black Panther ilmus esmakordselt Marvel Comicsis ning selle lõid Stan Lee ja Jack Kirby. Storm on ka Marveli koomiksite tegelane ning selle loojateks on Len Wein ja Dave Cockrum. Küborgi lõid Marv Wolfman ja George Pérez ning see ilmus esmakordselt DC koomiksites. Need kolm varajast musta koomiksitegelast haarasid mu kujutlusvõimet ja inspireerisid mind lapsena. Nad teevad seda siiani.